Rahvapill on mingi rahva (nt eesti talurahva) enda loodud põline muusikariist. Rahvapillideks nimetatakse pille, mille valmistamisoskused ja mänguvõtted pärandasid inimesed ühelt sugupõlvelt teisele. Lihtsaid puhkpille mängiti karja hoides, õitsitule ääres ning kiigel.
Sarvepilli on nimetatud lutusarv, luik, sokusarv, sikusarv, lutusarv, luik (teeb häält, mida nimetatakse luikamiseks). Eesti aladel on põhiliselt kasutatud kodusoku sarve. Üldjuhul mängisid pilli mehed aga kuna see oli karjase tööriist ja kui karjane oli naine võis ka tema seda mängida. Suurtel rahvapidudel oli juba 16. sajandist levinud torupili kasutamine. Lääne-Eestile olid iseloomulikud moldpill, parmupill ja hiiu kannel. Sarvepill on samuti arvestatud nagu rahvapill. Sarvepill on tehtud 100% sarvest või puust. Kuna sarve pilli on lihtne teha, on ka see üks maailma vanimaid pille.
Sarvepilli kasutati signaaliks loomadele. Pilli puhuti hommikul karja minnes ja õhtul koju tulles. Karjane mängib alati sama lugu igal hommikul, loomad harjuvad ja õpivad ära, et on metsa minek. Õhtul koju tulles mängib karjane teist lugu.
Sarve kasutati ka signaalina külale. Näiteks karja juures nähti hunti siis karjane annab kokkulepitud signaali küla poole pasuna suunates. Siis teavad külast mehed appi tulla.
Comments